Laulud

Ma olen omadega päris ummikus. Just ummikus. Ja selles samas ummikus pole üksi teine sõiduk peale minu oma. Ma tean täpselt mida mul on vaja teha ja kuhu mul on vaja jõuda aga näed, mina olen ummikus ega saa liikuda kuhugi poole. Mul tuleb lihtsalt oodata kuni kogu see kupatus ükskord liikuma hakkab ja siis on ehk lootust kuhugi jõuda. Seni aga peab ootama aga  oodates võib hulluks minna sest ummiku ots ei paista kusagil. Ja ummikus tekib nälg. Ja nii söön ma iseenda närvid  ja kuna neist tõesnäoliselt ei piisa siis söön ma ka kõikide oma kaasreisijate närvid. Või söövad nad need ise, sest nad on minu kui juhi peale pahased, et ma oma ummikut kuidagi likvideerida ei suuda. Ja nõnda lõpuks juhtubki, et kõik minu kaaslased otsustavad jala edasi minna , et mujal kus pole ummikut, endale auto võtta. Mina jään aga ummikusse, üksinda, sest mul on sõiduk mis tuleb ummikust ära saada, kuid see on porimülkasse kinni jäänud ja üksi ma seda enam välja ei saa. Ja nii ma jätangi oma sõiduki olles kibestunud ja õel suurest kaotusevalust mille põhjustasin ma ise ummikusse sattudes. Ja uut sõidukit mulle juba lihtsalt niisama ei anta.

luuletus

Päikese lõõskavad kiired

ja valged Vargamäe pilved

ja päevitunud põsesarnad

ning võrkpallimängud rannas.

Ja vihmaporised jalad

täis sääsepunne ja kriime

ja korvid täis punaseid maasikaid

ning soojust mis ronib mu hinge.

Ja lamada rätikud murul

seljal kuumamas päikesekreem

ja päikeseloojanguvees kiigutada jalgu-

justkui uue elu algus.

Ja õdusad lauluõhtud

katusel, kõlamas kitarr-

nii õpime tunma maailma

miljoni tähe all.

luuletus

Kahed jäljed rannaliival

paljajalu jalutada.

Käsi peo sees rännata,

igavikku otsida.

Vahel vaikselt ärgata

paigas mis just meile on loodud.

Teist endast rohkem märgata,

üksteise sisse vaadata.

Mis tunne see oleks?

Olematus kiiruses liuelda

vees kus varbad vaid puudutavad maad

ja paduvihmas,

päikese käes

hoida teineteist ,

emmata

ja vesistesse silmadesse uppuda.

Mis tunne see oleks?

Sia

Suve…

Minu postitus ei saa olema sugugi pikk, sest ma viibin hetkel Pärnumaal, malevas. Oma viimase nädala olen ma veetnud Vodjal, Esnas ja Pärnus-malevas. On olnud kehvemaid asju  ka, kuid prageguse sesiuga on kõik väga super! Inimesed on vahvad ja töö on tehtav  ja meil on koos väga mõnus, eriti laulda! Kõigest selelst siia ei saa kirjutada, sest liiga palju jääks sõnade vahele ja sellel niisama mainimisel poleks mõtet. Veel üks asi mille jaoks mul sõnu vähaks jääb on möödnunud laulupidu! See tekitas minus nii suuri emotsioone, et ma siiani sellepärast hinge ja südandt valutan. Laulupidu oli meeletult hea, parim asi universumis ja kõik mis oli sellel ajal oli nii nii hea! Üheshingamine oli see ikka tõesti, tõesti!  Eriti aga armastan ma Maarjat, meie dirigenti!! Ta on nii meeletult suur eeskuju ja ta on nii väga vahva, vahva inimene , et  ma kohe ei teagi! Ma räägin sellest absoluutselt koguaeg ja kõiki ülejäänuid on see jutt juba täiesti ära tüütamas, kuid minul ükspuha, tundeid ma alla suruma ei hakka! Ühesnaga on minu  kaalukausside vahe teatri  ja koorijuhtimise  vahel tõsiselt kahanenud, ehkki esimene  endiselt paljugagi eespool on! Vähemalt on mul nüüd varuvariant , mida ma testi  tahan. Ma olen armunud kogu sellesse Eesti koorimuusika maailma ja need inimesed kes seda veavad on nii meeletult armasad. Tuleb  Riskida ja  kõike püüda. Mul on plaan juba olemas Käisin sel aastal ka päris esimest korda tantsupeol ja tunne on VÕIMAS, VÕIMAS, VÕIMAS! tahaks ka rahvatantsu õppida. Nii mõnus oleks!Kokkuvttes, olen ma kõike üsna pehmelt rääkinud, sest emotsioonid on sellest kõigest siin mitustada korda tugevamad aga  kallis malevaaeg jookseb. Egas midagi . Selline on minu suvi praegu- täis lootust, ootust, unistusi ja ehk armastustki.

Kirjeldusi, meenutusi

 

Postitus on kirjutatud 23.juunil. Postitatud väikese hilinemisega, 24.juunil.

Täna tunnen ma päris esimest korda et tõeline suvi on alanud! Ma olen Nõval, veedan jaaniaega. Siin hakkab elu nagu juba päris elulist ilmet võtma ja esimest korda tajun ma nii tugevalt, et siin on tegelikult ikka hiiglama mõnus olla! Ma ei saa jätta ütlemata, et mina isiklikult teeksin siin nii mõndagi teistmoodi aga vanemad on teinud oma töö ja ma olen tulemusega viimasel ajal isegi rahul. Jõgi võiks veel olla ja paat aga muidu on päris , päris heaJMulle meeldib siin see puutumatus. Et ma võin teha sisuliselt mida tahan ja kedagi eriti ei huvita. Et keegi ei saa mind sundida midagi ebameeldivat tegema.  Vahepeal muidugi aktiveerub vanemal generatsioonil ka praktiline mõtlemine ja nad  näevad juhust mind nahaalselt ära kasutada aga mõnel juhul ma isegi naudin seda. Traktoriga põlde niita on tegelikult ikka üsna haaravalt mõnusJ

Ma  pole pikka aega kirjutanud ja sellel on oma põhjus täieti olemas- mul lihtsalt pole olnud midagi väga erilist kirjutada ja mulle tundub praegu mõnusam variant siia kõik ühe korraga kirja panna. Teine veidi haledam vabandus on see, et ma lihtsalt pole selleks aega võtnud. Nüüd on aega, nüüd saab ka kirjutada.

Veel  üks asi mis mulle siin meeldib on see, et ma võin ärgata millal iganes mulle hea tundub. Täna oli ka nii. Tõusin, sõin ja siis läksin ja istusin traktori selga ning nautisin traktori haiglast raputamist ning rohuliblesid mis mulle näkku lendasid. Kuidagi vabastav oli see. Imelik aga vabastav ma leian. Veel üks vahva asi on see et siin on batuut ja see kõlbab üheaegselt nii hüppamiseks( mis siis, et mina pole just kergemate killast noor inimene) kui ka päevitamiseks. Nii ma siis päevitasingi. Pärast läksin ja istusin võrkkiike, mis oma välimuselt meenutab lahtilõigatud rahvariideseelikut ning võtsin kätte mõned päevad tagasi uuesti alustatud  „Lavakooliraamatu“ ja mõnulesin. Üldse ma otsustasin, et peaks mõnusaid raamatuid mõnususe loomiseks üle lugema ja nii tegingi „Lavakooliraamatuga“ uuesti algust ja „Tõde ja õigus“ ootab öökapil taaselustamist. Praegu istun ühes valges punutud tugitoolis mis sai kunagi Haapsalu mööblikaltsukast soetatud ja  kuulan Matveret ja tema merelaule endal punaseks põlenud selg kuumamas. Üldiselt olen ma ühe päevaga mõnusalt jumekamaks saanud.

Viimane kuu on olnud minu jaoks vägagi meeleolukas. Ma olen saanud nii paljude toredate sõnade osaliseks. Mai lõpp oli mulle eriliselt oluline, sest nagu ma eelnevalt rääkisin oli mul elu esimene lavakõne arvestus ja draamafestival veel sinna otsa. Ma pean tunnistama et ma pabistasin jubedalt! Mitte seda et oleksin kartnud lava või seda et äkki mul läheb tekst meelest vaid just seda reaktsiooni mille osaliseks kartsin saada.  Ma kartsin, et ebaõnnestun just oma näitlejameisterlikkuses. Kartsin , et ei suuda oma partneritele laval piisavalt anda ja see on ju ometigi kõige tähtsam: partnerile mängida. Samas kartsin ma ka seda, et minu lavatus kui selline üleüldiselt läbi kukub.Ja lavakõnes olid hoopis teised ja praegu üsna mõttetuna paistvad mured ja probleemid. Ma ei usaldanud ennast  ega  tegelikult ka teisi. See oli minu viga ja selle vea olen ma tänaseks juba parandanud. Usaladan. Aga tegelikult läks kõik hoopis paremini kui ma oskasin loota ja ma mäletan sellest päevast siiani iga detaili ja need teevad mind nii meeletult õnnelikuks! Kõik toimus lühidalt jutustades nii:

29.mai hommikul kell 8.45 kogunesime me kõik muusikamajja. Sellel hommikul ma ei pabistanudki või õigemini mingit närvi  küll sees polnud küll aga selline mõnus ärevus. Kõndisin fuajees edasi-tagasi, sest päris ühe koha peal ka passida ei suutnud. Jälgisin inimesi kes meid vaatama tulid. Palju oli inimesi  vanematest klassidest, ja minu lemmikki oli kohal- Kristiina Talts.Siis tulid ridamisi igasugused õpetajad Tiina Veismann, Chema, Krista Nõmmik, Riin Tergem ja paljud teised. Lembitut ei tulnud. Oli veidi pettunud, sest ma nii tahtsin, et tema mind näeks. Egoistlik tahtmine aga tema kohalolek oli ja on mulle äärmiselt oluline. Kell 9 algas esinemine.Tõnis Rätsep juhatas  kontserdi sisse ja Jaanika võis oma kohale asuda. Mina olin esinemisjärjekorras kolmas. Ühest küljest oli see koht mulle meelt mööda kuid samas teadsin ma,et inimesed keda ma ootan, et sinna ilmuksid võivad hiljaks jääda ja seega just minu esinemise maha magada. Laval olles tajusin kuidas inimeste pilgud nagu puurivad mind ja mulle meeldis see tunne. Hiljem sain teda selle põhjuse- mind oli huvitav jälgida. Mõistsin siis isegi, et nemad vaatavad mind ju nii nagu mina vaatan teatris näitlejaid-sügava, uuriva, mõtestatud pilgu ja olekuga.Võtsin seda nagu komplimendina. Nautisin neid hetki seal laval. Õigemini mu mõistus ja süda nautisid, keha aga mitte. Kogu minu ärevus otsustas ennast füüsiliselt väljendada just laval ning mu jalad värisesid nii nagu ma pole kunagi varem neid värisemas tundnud. Seda märkas küll ainult esimeses reas istunud Kreete, kes märkas minu seeliku võbelemist kui teistele jäi see märkamatuks. See oli kummaline et need niimoodi värisesid, sest  sisimas olin ma nii rahulik ja nautisin kõike. Kummaline vastuolu.Kui keegi veel ei tea siis lugesin ma Tammsaare „Tõe ja õiguse“ raamatu II osast ühte Ramilda kirja. Viimast kirja, mida olin veidi vahelt kärpinud. Esinemine lõppes suure aplausiga. Ma ei osanud midagi nii suurt loota ja nüüd tean kui hea tunne see on-kõva aplaus on üks parim tänu esinejale. Läksin ja istusin kohale. Emma( parim kaaslane koolis) ütles muidugi suuri sõnu kohe ja ma tundsin ennast hästi! Ülejäänud kontsert oli väga vahva.Kõik olid tublid ja paljud on meil retoorikas ikka väga andekad! Kontserdi lõppsõnas ütles Tõsis meile tänusõnad ning ütles et järgnevalt nimetab ta mõned nimed keda palub ta järgmisel päeval toimuvale Mailaada tänukontserdile nende samade luuletuste ja proosadega esinema. Nimekiri algas suurelt ja kõlavalt öeldud Johanna Ausiga. Pidin kreepsu saama! Aga ma olin väga meeldivalt üliüllatunud! Minu kaaslasteks said Ursula( kes küll hiljem  siiski ei saanud esinemisele tulla) ,Ida,Kreete ,Else, Joonas,Kristjan Martin, Andreas, Tõnis Rand  ja võimalik et ka Mattias aga ma mitte ei mäleta praegu.Igatahes sellega meie kontsert lõppes. Pärast kontserti jäi 40min. draamafestivalini mis toimus sealsamas muusikamajas. Jäin pärast kontserti sinna sest  näpud sügelesid klaverimängu järele. Nii ma siis istusin ja mängisin. Tõnis  toimetas seal ümber veel veidi ja rääkis erinevate õpetajatega.Klassiõdedelt sain ma muidugi oma esinemise pärast kenakesti kiita. Kell 11 algas draamafestival. Enne seda sättisime kostüüme korda ning Krista Nõmmik ütles mulle pärast mingit suvalist lauset:“ …ja kui ilusa Ramilda sa tegid!…“. See üllatas ja rõõmustas mind väga! Draamafestivalil etendasime katkendit „Karupoeg Puhhist“. Olime seekord neljandad ja asi kukkus minu arvates üsna kenasti välja kuigi seda üldist head taset mida ma soovisin saavutada me siiski minu arvates ei saavutanud. Festivalil oli palju toredaid etendusi ja veel toredamaid apse. Eriti  armas oli see kuidas Paula keset tõsist stseeni tooli puruks istus. Kõik naersid nii mis hirmus ja isegi Anne R. oli näost täiesti tulipunane! Igatahes sai sealt küllaga mõnusaid emotsioone! Pärast etenduste esitamist jäime  veidikeseks veel sinna tulemusi ootama. Istusime Kohvicumi hoovis ja nautisime seltskonda. Kui žürii lõpuks otsustatud sai, siis kutsus Tiina Veismann mind nende laua juurde ja ütles järgmist: „ Räägi ,Johanna, kas teie rühm oleks valmis homsel Mailaadal esinema?(vastasin jaatavalt)Sest et te olite antud juhul ikkagi kõige paremad…Et te saite praegu parima lavastuse preemia ka ja ühesõnaga me väga loodaks teie peale!“ No ja mis ma siis ikka oskasin talle öelda, et oh kui tore ja et me kindlasti tuleme. Siis aga tegi seal kõrval seisnud  Tõnis R. suu lahti ja meie dialoog sai järgmise kuju:

-„ Ja kui ilusasti klaver kõlab! Ma polnud varem selle saali klaverit kuulnud kuid ma enne kuulsin kuidas Te mängisite ja ma pean ütlema et see oli väga ilus! Ma küsin Aive Sarapuu käest millal Teil kontserdid on ja tulen kuulama!“(selle peale pidin ma kreepsu saama, ausalt!)

- „ Aitäh, aitäh! Aga asi on selles et kuna ma ei õpi klaverit enam põhipilli erialal vaid pillistuudios, siis pole mul eriti kontserte…“(järgnes Rätsepa imestunud ilme)

-„Aga vahel ikkagi?“

-„No…jah“

-„No siis ma küsin! Aga ärge te muusikat KUNAGI jätke! See on kõige ilusam ja…(edasi ma kahjuks ei mäleta sest ta ütles seda nii kiiresti). Ja kõik mida Te teatriga teete on väga ilus, väga ilus!“

Sellele järgnesid minu tänusõnad ja veidi kohmetu olemine, sest et ma tõesti ei osanud tol hetkel mil ma olin nii liigutatud ja kui mind valdas kõige ülevam tunne  talle mitte midagi muud öelda kui siiralt“ Aitäh!“. Hiljem kargas muidugi pähe, et pagan küll, ma ju  ei tänanudki teda kogu selle töö eest aga kõikide nende päevade jooksul mil sain sellist tagasisidet ei osanudki ma midagi muud kohe öelda kui siiralt „Aitäh!“

Hiljem küsitlesime Magdaga Tiina Veismanni ja tema ütles et enamuses tema ja Tõnise lemmikud kattusid. Talle jäi aga arusaamatuks miks Magda esinemisele ei valitud aga Tõnis oli sellepeale öelnud et ta luges küll väga hästi (mida me kõik teadsime) aga kuna luuletuses oli veidi sellist nõukogude hõngu siis see ei sobiks hästi sinna kontserdile. Sellepeale küsisin siis mina imestunult, et kuidas mina siis sobisin? Et minu proosa ( ainuke proosa järgneval kontserdil. Proosasid oli üldse ainult 2) on ju nii kurb tegelikult? Ja siis ütles Tiina nii:“ No sinu oma on ju ikkagi selline tõeline Eesti klassika ja kuna sa lugesid ka nii hästi, väga hea sisseelamisega ja eks seal loeb ka palju see hääle kandvus, siis sobisid sa sinna väga hästi.“

Ma ei saa jätta ütlemata et ma tundsin ennast taaskord kõrvust tõstetuna. Ükskõik, et see jutt siin praegu väga egoistlik kokku tuleb aga ma ei saa midagi parata. See on mulle tähtis ja mulle meeldib sellest rääkida. Ma tunnen rõõmu, et mul milleski mis on mulle nii tähtis, nii hästi on läinud! Pealegi on see kõik ka järgmise aasta suhtes väga oluline, sest et seda arvestatakse üsna kenakesti. Või noh, vähemalt on mul hea märk küljes, sest nagu ma kohe räägin, ei jätnud mu esitus vist kedagi külmaks.

Pärast  läksime mõningate  inimestega Radissoni katusele ja rääkisime juttu ning pärast seda  jooksime kohe edasi Mailaada moeetenduse peaproovi  mis hiljem kujunes väga naljakaks.

Järgmine päev sai olema täielik hullumaja! Kell 11.00 pidin olema juba koolis, et valmis panna etenduse asjad. Kell 11.30 algas etendus. Siis pärast etendust tormasin kohe moeetendusele mis algas kell 12. Kell 12.30 pidin ma olema aga Katariina kirikus mikriproovis . Lõpuks sain aega et laadal veidi ringi vaadata. Laat oli vahva. Seal oli taaskord palju toredat ja palju toredaid inimesi. Tiina Vesimann tabas mind jälle üksi seismas ning tuli minu juurde et näidendi kohta paar sõna öelda. Ütles et talle väga meeldis jälle, et oli tore, et ta sai seda üle vaadata ja veenduda et me olime seda auhinda ikka igati väärt. Ütles et see oli meil ikka väga kenasti läbi mõeldud jne. See tegi jälle rõõmu!

Kell 15.00 algas Kontsert Katariina kirikus. Rahvast oli meeletult palju ja loomulikult oli seal väga palju õpetajaid. Lembit oli ka. See veidi hirmutas kuid samas ergutas mind hästi tegema. Minu esinemine oli planeeritud kontserdi teise poolde. Vaheajal käisime ennast päikese käes soojendamas sest jahedas kirkus hakkas vahepeal külm. Kui hakkasime sisse tagasi minema siis peatas mind Riin Tergem:“ Tere. Tahtsin lihtsalt öelda, et see tekst mis sa eile lugesid oli nii ilus ja see kuidas sa lugesid oli ka imeilus. Isegi minult pigistasid pisara välja!“ Mis ma siis öelda oskasin kui et jällegi Aitäh ja ütlesin siis veel et ju siis läks korda ja tema vastas, et väga korda. See andis mulle jõudu. Riin Tergem, kes  enamasti oma emotsioone ei väljenda ütles nii…vahva!

Vaheaeg sai läbi ja peagi pidin mina lavale minema. Jalad ei värisenud ja kõik oli väga vahva. Mulle meeldib esinemise ajal (kui ma laulan või kui ma loen miskit) inimestele otsa vaadata. Ma ei tea kas see on õige aga minu arvates see kõnetab inimesi  rohkem. Kuna valgustid mulle eriliselt silma ei paistnud siis nägin nende nägusid. Inimesed oli süvenenud ja me eeldan siis et neil oli huvitav. Pärast oma teksti pidin veel ka sisse juhatama järgmise esinemise. See läks mul veidi segamini sest olin nii omas mullis, et unustasin ära kuidas ühte võõrkeelset laulunime hääldatakse ja siis pusisin seal kuidagi. Keegi küll vist aru ei saanud, et valesti läks aga ise sain aru küll. See tekitas minus veidi piinlikust. Kui lavalt maha tulin siis vaatasin Lembitule otsa. Ma ei oska seletada mida ta pilk väljendas. Kuidagi maagiline oli see hetkeks.Kui kohale läksin siis Ida valas mu üle ülimate kiidusõnadega . Kontsert oli VHK-le omaselt väga armas ja hubane. Pärast kontserti, väljudes tuli Chema ja ütles ka et ta nägi mind nii arvestusel kui ka kontserdil ja et talle ikka väga meeldis. Selleks ajaks olin ma juba nii krussis nendest ilusatest sõnadest, et ma tõesti ei osanud enam midagi korralikku vastu öelda või kuidagi vestlust arendada. Sellepärast on nüüd veidi piinlik. Ja pärast Katariina eest ütles Kreete ema ka et ka olin väga ilusti lugenud ja et see  tekst oleks just nagu mulle kirjutatud. Ütles et ta oleks tahtnud nutta g aaseal avalikult hästi nagu ei julgenud aga et silm läks märjaks küll. Siis jäi meil Idaga paaritunnine auk enne teatrit. Läksime ja istusime Kehrwiederis( kui ma seda õigesti kirjutan, milles ma küll kahtlen) ja rääkisime möödunud tundidest ja muljetasime ja unistasime. Kell pool 7 seadsime sammud  Theatrumi poole. Kell 7 algas etendus „Õpetatud naised“. Etendus oli imehea ja ma ei saa jälle jätta ütlemata, et meie kooli 12.klass (Kes nüüd kahjuks juba lõpetanud on)  on ikka geniaalne. Nad on paremad kui mõni lavaka lend olnud on, ausalt! Rollitäitmised olid igatahes superhead! Pärast etendust olime Idaga „kerges“ eufoorias. Käisime mööda tänavat ja kiljusime ja karjusime ja emotsioneerisime ja rääkisime bussipeatuses üle poole tunni kõigest juhtunust ja see oli nii nii nii hea päev minu jaoks!Eufooriline!

Siis tulid veel mitmed toredad päevad. Vahepeal käisime klassiga soomes ja siis käisid sakslased külas ja nendega oli ka tegelikult väga tore! ÜHESÕNAGA, mul olid kõige paremad nädalad üldse!5. juunil, kui meil oli aktus siis sain veel ka Kristelilt(Ükskülalt) tagasisidet. Ta tuli kohe kui mind nägi minu juurde ja sosistas kõrva :“ Tahtsin sulle lihtsalt öelda et see kuidas sa lugesid oli võrratu!“  Ja nii ta läks. Tõsiselt mõnus!

Siis varsti tuli laager ja enne seda lõikasin oma juuksed maha. Ja laager oli superhea ja varsti tuleb malev ja täna on jaanilaupäev ning me lähme kohe surnuaiale, et vabadussõjas hukkunuid mälestada. Ees seisab täna veel saun ja tünn ja mõnusate inimeste seltskond. Mul on olnud ikka super kuu! Ise ka ei usu..

Mulle teinekord tundub et elu on nii raske ja kõik aga kui mõtled sellistele hetkedele siis saad aru kui palju ilu selles kõiges tegelikult on. Ainult unistused teevad veidi haiget aga nendega seostub samuti palju ilusat! Ja enesesse on ka endiselt liiga vähe usku. Kui ma oleksin veidi kõhnem ja kenam ja parem inimene siis ehk oskaksin ennast hinnata. Mõtteis hoian H-le ja E-le pöialt! Nad on kõik hea ära teeninud!

 

Õues on nii ilus! Lavakooliraamat on nii hea! Selg kuumab…

Ärge muretsege-ma elan veel! Veidi vähem kirjutajana, aga elan! Ärge mind päris maha ka kandke!:)

Muse-Unintended

Lühidalt.

Nii kummaline kui see ka ei ole, istun ma linnateatri publikuteenindajate toas ja  katsun leida paar minutit, et oma tegemistest lähem ülevaade anda.

Viimased kuud on läinud täielikult töö tähe all, olgu see siis kool või teater või lasteaed. Pragusel hetkel on põhirõhk kooliaasta lõpetamisel ja sellega kaasnevatel üritustel.Põhiliselt valmistume pragu reedeseks lavakõnearvestuseks ja draamafestivaliks. Närvid on täitsa püsti.Kuigi lavakõne mul üldiselt kenakesti välja tuleb ning Tõnis Rätsep mu alatasa ülimate kiidusõnadega üle valab, siis kaasneb just selle kiitusevooluga ka teatav vastutus.Latt on kõrgel, seda peab nüüd seal ka hoida oskama.Publik saab olema aukartust äratav, eesotsas Lembit, Maria ja Marius Peterson.Veel on publikus meeletult palju õpetajaid ning veel rohkem andekaid õpilasi.Tõsi Rätsep pidavat meid erakordselt andekaks klassiks ning nagu ta ka täna korrutas kutsub ta kokku igasugust rahvast.lOODAME PARIMAT! Draamafestivaliga on lood veidi täbaramad. Etendus käib küll ja õpetajagi kiidab aga osatäitjad hüppavad järjest alt ära ning uued tuleb seega asemele leida.Paar päeva veel ning plahvatusohtlik pomm minu sees tikusb üha kiiremini ja valjemini.Kolmas suurem asi on kooli Mailaat.Tõenäoliset tuleb meil sealgi oma näidendiga üles astuda kuid teine ja veel hoopis kahtlane asi on Mailaada moeetendus.Idee on lahe tegelikult: õpilased komplekteerisid kostüümid kasutatud rõivastest. Õpetaja kutsus mõned inimesed (kaasaaravtud minu)neid kostüüme tegema. Ainus asi on see, et need tuleb ka mingil määral ümber teha aga selleks on aega vaja ja praegu on nad veel väga poolikudning aeg on asi mis puudub täielikult.. Samuti on jama modellidega kes neid kannaksid. Lisaks kõigele kutsus Anu Johanson mind kogu asja ka organiseerima, nii et minu nädalalõpp on taas töine.

Teatris on täna kuidagi uimane.”Arbuusisuhkur” vallutab Väikese saali lava. Väike saal, seega vähe publikut..Kuidagi meeletult vaikne on. Publik on ka äärmiselt vaikne.Teises maja otsas on “Iguaani öö”.Vaehaeg.Inimesed lähevad kommi ja küpsist sööma.Me Kristeliga tahame ka kommi.Marmelaadi.Loodame, et jääb meilegi.

Avastasin endal taas teatripalaviku. Tearipalavik-see on tunne mis tekib siis kui käid meeletult palju teatris või puutud sellega muul moel tihedalt kokku aga tahad aina veel ja veel ja veel ning see tunne ei kao ära ka, õnneks! Üldjuhul painab see mind pidevalt aga nüüd, viimasel ajal ,on palavik üha kõrgem.Tekib juba väike haiglane kartus.Viimasel kuul olen palju teatris käinud.Vaatasin Draamateatris”Vombatit” ja “Arbujaid”, linnateatris mitmel korral “Hecubat” ja ühel korral  ”Meie,kangelasi”, VonKrahlis oli  ”Kummitus masinas”. Midagi oli nagu veel aga… Igatahes, ees ootab lavakate “Kõige tähtsam” ja Theatrumi(gümnaasiumi lõpuetendus) “Õpetatud naised”. Viimane pidi väga hea olema. Hirmasti tahaksin näha NOteatri “Pea vahetust” sest seda nii kiidetakse ja sealt pidavat suure elamuse saama. Väga tahaks! Ehk Augustis. Neljapäeval on teatrisõprade klubi. Kuuleb linnakarahva laulu ja Kuno Arengu juttu laulupeost! Tulge teie ka!

Kell on peaaegu 9 õhtul. Linnateatri aknast avaneb vaade lavaaugule mille taga teeb päike viimaseid jõupingutusi kuid varsti loojub täielikult.Imetlen kogu minu endaga juhtunud imet  ning kasvatan eneses Ramildat, kes juba paari päeva pärast Indrekule kirjutades ettekandele tuleb..